Õppedisaini alused. 2 loeng.

Täna tunnis arutasime, mis on disainimõtlemine, milliseid eesmärke see kontseptsioon järgib, ja kui oluline see on õppedisaineriks olemiseks. Disainimõtlemise eesmärk on leida kiirete ja tsükliliste testimiste ja prototüüpide loomise kaudu kasutajakeskne ja funktsionaalne lahendus ülesandele.

Samuti käsitlesime Merilli esimeste õpetamise põhimõtete teooriat, mis on lähenemine õpetamisele, kus rõhk on viiel võtmepõhimõttel: eelteadmiste aktiveerimine, oskuste demonstreerimine, teadmiste ülekande toetamine, teadmiste integreerimine ja hindamine.

Oluline oli ka see, et tänasel tunnil arutasime kodutööd, rääkisime sprintidest ja lõime personadele oma stsenaariumi. Tänu tunnis saadud teadmistele saab oma projekti edasine ettevalmistamine palju lihtsamaks.

Õpihaldussüsteemid

Oma teoreetilise ülesande jaoks valisin artikli William R. Watsoni ja Sunnie Lee Watsoni poolt, kus põhirõhk on termini LMS (õppe haldamise süsteem) määratlemisel. Autorid leiavad, et seda terminit segatakse sageli teiste mõistetega. Nagu artiklis märgitakse, terminit LMS kasutatakse praegu mitmesuguste arvutirakenduste kirjeldamiseks. (Watson, 2007) Lisaks uurivad autorid selle artikli kontekstis LMS-i rolli hariduses.

Artikkel rõhutab LMS-i olemuse mõistmise tähtsust selle eristamiseks teistest süsteemidest. LMS kirjeldatakse tarkvararakendusena, mis haldab kaugõppe kursusi. See mitte ainult ei paku hariduslikku sisu, vaid tegeleb ka kursuste registreerimise, haldamise, teadmiste puuduste analüüsi, jälgimise ja aruandlusega. (Gilhooly, 2001)

Vigane LMS-i termini kasutamine kirjanduses on sageli seotud arvutirakendustega, mis tegelikult toimivad kursuste haldamise süsteemidena (CMS). Neid süsteeme kasutatakse peamiselt veebipõhiseks ja segaõppeks, võimaldades kursusematerjalide hostimist veebis, üliõpilaste edenemise jälgimist, üliõpilaste materjalide säilitamist ja suhtlemise võimaldamist üliõpilaste ja õppejõudude vahel. Mõned nende funktsioonid kattuvad LMS-i omadustega, mis võib põhjustada segadust.

Hariduse osas rõhutavad artikli autorid LMS-i kasutamise tähtsust haridusprotsessides. Nad leiavad, et praegune haridussüsteem on endiselt vananenud ja juurdunud tööstusaega. Tõhusama hariduse saavutamiseks on vajalik liikumine uuele paradigmale, mis arvestab õpilaste vajadusi. (Watson, 2007)

Haridusprotsessi individuaalsuse tagamiseks peavad tehnoloogiad mängima võtmerolli. Schlechty (1991) arvates on tehnoloogiad olulised igas õpilase edusammude jälgimiseks, nende õppimise hindamiseks, õpetajatele vajalike suunavate meetmete määramiseks, sobiva juhendamise järjekorra pakkumiseks ja saavutuste talletamiseks. See lähenemine on tihedalt seotud LMS-i võimalustega, mis kinnitab vajadust selle kasutamise järele hariduskeskkonna muutmiseks.

Kokkuvõttes võib järeldada, et LMS-i õige mõistmine ja tõhus kasutamine on tähtis tänapäevaste hariduspraktikate jaoks, vähendades segadust ja aitades kaasa hariduse täiustamisele, et rahuldada õpilaste mitmekesiseid vajadusi.

Kasutatud allikad:
Watson, W. R., & Watson, S. L. (2007). An Argument for Clarity: What are Learning Management Systems, What are They Not, and What Should They Become? TechTrends, 51(2), 28–34.

Õppedisaini alused

Tänasel tunnil arutasime disaini mõiste, õppedisaini, erinevate õppe süsteemide, nende funktsioonide ja struktuuri teemat. Kõige huvitavamaks peeti minu jaoks Merrilli õppedisaini mudelit «Kivike-Tiigis», mis esindab õppimise lähenemist, mis keskendub õppurite aktiivsusele ja nende jaoks hariduskeskkonna loomisele, mis julgustab nende aktiivset osalemist ja iseseisvat ülesannete lahendamist. Seda mudelit saab kasutada tundide ja õppekavade väljatöötamiseks, mis toetavad õppurite aktiivset osalemist, koostööd ja ülesannete loomist.

Üldiselt oli tund huvitav ning mulle meeldis ka lähenemine teemale, kuna see võimaldab uurida õppedisaini ja projektide loomist praktilisest vaatenurgast.

Ülevaade haridustehnoloogia ajaloost

Lugemiseks valisin Andrew Molnari artikli „Computers in Education: A Brief History“.

Ausalt öeldes, enne selle artikli lugemist oli mul haridustehnoloogia päritolu kohta hägusam ettekujutus. Mul oli teada, et esimene arvuti leiutati üle 50 aasta tagasi. Kuid miks ja kuidas, see oli minu jaoks teadmata. Mida ma teadsin kindlalt enne selle artikli lugemist, oli see, et tehnoloogiad levisid hariduse valdkonnas laialdasemalt just seetõttu, et ühiskond seda vajas.

Selles küsimuses viitab Molnar, A. (1997) oma artiklis, kui ta mainib, et haridusrevolutsioon toimus pärast esimese satelliidi käivitamist:

«Me valmistasime lapsi ette uue tüüpi ühiskonnale, mis veel ei eksisteerinud, ja uued kerkivad haridustehnoloogiad olid mõeldud saama oluliseks katalüsaatoriks hariduse ümbermõtestamisel.” Computers in Education: A Brief History. The Journal.

Eriti üllatav selles artiklis oli see, milline potentsiaal on meie ühiskonnal praegu hariduse valdkonna arengus. Molnari artiklis (1997) toodi näiteks James Kuliku uurimus Michigani Ülikoolis (1991), USA-s. Uurimuse eesmärk oli välja selgitada, kuidas arvutipõhine haridus võib suurendada õpilaste edusamme. Tema uuring näitas, et arvutipõhine haridus võib tõsta õpilaste hindeid 10 kuni 20 protsenti ja vähendada aega, mis on vajalik eesmärkide saavutamiseks, kolmandiku võrra. Ta avastas, et arvutid parandavad klassis õppeedukust ligikaudu kahekordselt. See uuring viidi läbi 1991. aastal, mil ühiskonnal ei olnud selliseid ressursse nagu praegu. See viitab sellele, et kui suunata tehnoloogiate kasutamine õppetöös õigesse suunda, võib see kaasa tuua hariduse valdkonnas olulise läbimurde. 

Mis mulle tundus vähem avatuna, on «kognitiivse teaduse» kontseptsioon ja kuidas seda saab igapäevases õpikeskkonnas rakendada. Molnar (1997) käsitleb kognitiivset teadust kui protsessi, milles inimene toimib informatsiooniprotsessorina ja kasutab infot. Ta pakub ideed, et pigem kui keskenduda faktide õpetamisele selgitavate loengute või demonstratsioonide kaudu, tuleks rõhku panna kõrgema astme mõtlemis- ja probleemilahendusoskuste arendamisele. Ta kirjutab, et kognitiivne õpe on väga oluline, kuid mul pole päris selge, kuidas seda igapäevases õppetöös rakendada. Seejärel toob ta näiteks National Geographic KidsNeti näite: kus lapsed uurivad happevihma ja veekvaliteeti. Nad koguvad andmeid, analüüsivad trende ja mustreid praegustel teaduslikel, sotsiaalsetel ja geograafilistel teemadel ning suhtlevad omavahel ja praktiseerivate teadlastega elektroonilise posti teel. Nad saadavad oma kohalike eksperimentide tulemused ühendamiseks riiklike ja rahvusvaheliste tulemustega. Kogu idee seisneb selles, et see võimaldab õpetajatel tegutseda konsultantidena, mitte loengupidajatena. Ta nimetab seda “projektipõhiseks hariduseks”. Computers in Education: A Brief History. The Journal.

Küsimus, mis tekkis minu lugemise käigus sellest artiklist, seisneb selles, kas ja kuidas me saame projektõpet seostada kognitiivse teaduse igapäevases õpikeskkonnas rakendamise viisiga.

Lõpetuseks soovin öelda, et selle artikli jätkuna oleks võimalik uurida kaugõppe teemat laiemalt. Uued reaalsused, nagu COVID-19, on näidanud, et kaugõppe küsimustes on meil suur arengupotentsiaal. Nagu artiklis mainitud, on hetkel olemas ülikoolid, nagu Maryland‘i ja Duke‘i USAs, mis pakuvad ainult veebipõhist magistriõpet. Sellega seoses tekib küsimus selle õppemeetodi tõhususe kohta võrreldes traditsioonilise kontakttundidega õppega.

Kasutatud allikad:

Chen-Lin C. Kulik and James A. Kulik (1991). Effectiveness of Computer-Based Instruction: An Updated Analysis.
Andrew Molnar (1997) Computers in Education: A Brief History. The Journal.

Õpileping

Teema: Olles omandanud bakalaureusekraadi itaalia ja prantsuse keeles, olen saanud tugeva aluse keeleõppes ja mõistnud tõhusate keeleõppevahendite tähtsust. Bakalaurusetöö käigus uurisin “Duolingo” rakenduse funktsionaalsust ja selle mõju õpilaste keeleõppe protsessidele. Selle uuringu kaudu olen saanud väärtuslikku teavet haridus rakenduste funktsioonide kohta, mis on õpilaste saavutuste parandamisel kõige tõhusamad. See kogemus tekitas minus huvi tehnoloogia kasutamise vastu hariduskogemuse parandamiseks ja motiveeris mind jätkama haridustehnoloogia õppimist.

Eesmärgid: Tulevikku vaadates on minu lõppeesmärk ühendada oma keele kunstiteadmised, müügikogemus ja kirg haridustehnoloogia vastu, et töötada välja uuenduslikke lahendusi, mis annavad õpilastele ja õpetajatele kogu maailmas jõudu. Ühel päeval soovin avada oma keeltekooli, kus saan juurutada uuenduslikke õppemeetodeid, et saavutada võõrkeelte õppimisel kiiret ja tõhusat edu. Samuti püüan aidata kõiki neid õpetajaid, kes erinevatel põhjustel ei oma tugevat alust, mis võimaldaks neil kasutada tehnoloogiat hariduses, et igale õpilasele kohandatud õpetamiseks üha rohkem. Näidata neile, et uute tehnoloogiate kasutamine pole hirmutav, vaid vastupidi — mugav ja tõhus.

Strateegiad: Minu strateegia on võtta meile antud kaheaastasest koolitusest maksimum. See tähendab, et ma ei tohi ühestki tunnist puududa ja pean kõik ülesanded õigeaegselt täitma. Samuti ei tohiks ma tunnis olla segane ning peaksin püüdma olla keskendunud ja kuulata õpetajaid.

Vahendid: Eesmärkide saavutamiseks ja õppeprotsessi efektiivsemaks muutmiseks kasutan google kalendrit, et alati teada, millal ja mida on vaja teha. Kasutan ka kõiki neid platvorme, millele kursuse käigus juurdepääsu võimaldatakse. Näiteks: wordpress, moodle, discord, eDidaktikum jne.

Hindamine: Saan endale hinnangu anda peale kursuse läbimist, analüüsides tehtud tööd ja tulemust.