Oma teoreetilise ülesande jaoks valisin Kompen, Edirisingha, Canaleta, Alsina ja Monguet’i artikli. Selle artikli autorite põhiuuringu eesmärk oli välja töötada üldised soovitused personaalse õpikeskkonna rakendamiseks ja kasutamiseks hariduse kontekstis, analüüsida õppijate kogemust ning uurida, kuidas personaalse õpikeskkonna kasutamine mõjutas nende õppimisprotsessi.
Autorite väitel on alates 2000. aastate keskpaigast haridusvaldkonnas levinud kontseptsioon, mida nimetatakse «Personaalseks õpikeskkonnaks.» Selles artiklis määratletakse personaalset õpikeskkonda informatsioonisüsteemina, mis toetab kasutaja õppimisprotsessi ja tegevusi, mis on suunatud teabe töötlemisele: teabe kogumine, edastamine, säilitamine, hankimine ja kuvamine. Personaalset õpikeskkonda võib vaadelda kui potentsiaalset vahendit õppimise isikupärastamise saavutamiseks. Personaalse õpikeskkonna ideed toetab Web 2.0 kontseptsioon: algse Interneti ja selle teenuste arenguga loodi rohkem rakendusi ja ressursse, mida arendasid reaalsed kasutajad, ning kasutajatel oli oluline roll sisu loomisel ja jagamisel.
Selles uuringus vaadeldakse personaalse õpikeskkonna mõistet kahest erinevast vaatepunktist: tehnoloogilisest ja pedagoogilisest vaatenurgast. Tehnoloogilisest vaatenurgast käsitletakse personaalset õpikeskkonda konkreetsena või keskkonnana, mis on ühine kõigile kasutajatele. Rõhk on tehnilistel aspektidel, nagu ühise platvormi vajadus, erinevate teenuste ja rakenduste toetamine standardiseeritud liideste kaudu, püsivus ja paindlikkus pikaajalises perspektiivis. See vaade kujutab õpikeskkonda struktureeritumana ja tehnilisemana. Pedagoogilisest vaatenurgast ei vaadelda personaalset õpikeskkonda konkreetse platvormina, vaid pigem lähenemisviisina Web 2.0 tehnoloogiate mitmekesisusele. Siin rõhutatakse individuaalsust ja paindlikkust, kus iga õppija saab luua ainulaadse õpikeskkonna, valides ja kohandades oma tööriistu vastavalt oma vajadustele. Selles kontekstis käsitletakse personaalset õpikeskkonda rohkem pedagoogiliselt orienteeritud lähenemisviisina.
Uuring hõlmas 21 ärinduse juhtimise programmi üliõpilase personaalse õpikeskkonna rakendamist haridusprotsessis. Uuringu käigus tutvustati üliõpilastele erinevaid Web 2.0 tööriistu, mida nad pidid kasutama oma õppimise toetamiseks. Pärast 4-kuulist kasutamist paluti üliõpilastel luua oma ideaalne personaalne õpikeskkond, mis põhineb kasutatavatel Web 2.0 tööriistadel.
Uuringu lõpus analüüsiti, et personaalne õpikeskkond aitab õppijatel juhtida oma õppimisprotsessi, valides tööriistad vastavalt oma vajadustele ja kohandades neid oma äranägemise järgi. Õppijad näevad väärtust juba kasutatavate teenuste integreerimisel uute tööriistadega ja rõhutavad, et neile meeldis õpikeskkonna loomise protsess ja sotsiaalne aspekt, nagu koostöö kaasõpilastega ja teadmiste jagamine.
Kokkuvõtteks võib öelda, et artikli peamine järeldus on, et õppijate jaoks on oluline mitte ainult lõpptulemus (personaalse õpikeskkonna ja konkreetsete tööriistade valik), vaid protsess ise, kuidas nad avastavad ja proovivad uusi tööriistu ja rakendusi, jagavad teadmisi ja teevad koostööd. Õpetajad muutuvad selles õppimisprotsessis juhendajateks, mis esitab olulisi väljakutseid õppimisprotsessi sotsiaalsetele aspektidele.
Kasutatud allikad:
Kompen, R. T., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and informatics, 38, 194-206.
Seljahhovska 