Oma teoreetiliseks ülesandeks valisin Goodyear’i artikli. Artiklis tutvustatakse värsket lähenemist õppedisainile, keskendudes peamiselt võrgupõhisele õppimisele kõrghariduses, kuid mis võib olla asjakohane laiemasse õppekeskkonda. Alustuseks määratletakse «õppedisain» kui praktikate kogum, mida kasutatakse konkreetsetel juhtudel õppimise toetamise plaanide koostamiseks. Artiklis rõhutatakse, kui oluline on pidada õppedisaini oluliseks asjaks, mis väärib analüüsi ja uute ideede väljatöötamist, eriti kui olemasolevate tavade toetamiseks on vähe uurimuslikke tõendeid. Selles tunnustatakse ülikoolide hiljutisi jõupingutusi akadeemilise personali abistamiseks uute tehnoloogiate kasutuselevõtul, rõhutades vajadust selles valdkonnas tähelepanu pöörata.
Artiklis tehakse ka selget vahet pedagoogilise strateegia ja taktika vahel, kus taktika tähistab üksikasjalikke tegevusi, mis strateegia ellu viivad. See rõhutab, et võrguõppes, mida iseloomustab koostöö ja võrdsus, on eesmärk luua ühine arusaam kavatsustest.
Õppedisain on jaotatud kolme töövaldkonda: tõhusate õppeülesannete koostamine, õpikeskkonna haldamine ja keskendumine õppimise sotsiaalsetele aspektidele. Töös rõhutatakse sõbralikke õpisuhteid toetavate tingimuste loomise tähtsust. See tunnistab, et õppijate tõlgendus ja reageerimine õpiülesannetele on ratsionaalsed, kuid neid mõjutavad mitmed tegurid, nagu ajapiirangud ja eelnevad teadmised.
Artiklis kirjutatakse, et võrgupõhise õppimise haridusalane disain on dünaamiline protsess, mis areneb mõne tunni kuni mõne päeva jooksul, koostoimed hõlmavad disaini eesmärke ja kohustusi. Disainerid võtavad sageli esialgseid kohustusi ja võivad neid protsessi käigus üle vaadata, astudes sujuvasse dialoogi oma pedagoogiliste tõekspidamiste ja disainikohustuste vahel.
Tuginedes minu isiklikule kogemusele üliõpilasena, õppesisu kujundamine oluliselt mõjutab õppeteekonna kvaliteeti. Artiklis rõhutatakse õppedisaini tähtsust, rõhutades selle olulist rolli positiivsete õpitulemuste saavutamisel. See kajastub minu enda hariduskogemusega, kus hästi struktureeritud kursused ja õpikeskkonnad annavad tavaliselt tulemuslikumad ja kaasahaaravamad õpikogemused.
Lisaks rõhutatakse töös paindlikkuse olulisust hariduse ülesehituses, rõhutades vajadust kohanemisvõime järele, et rahuldada õppijate erinevaid vajadusi. Üliõpilasena hindan kohandatavate elementide lisamist kursustesse ja õppematerjalidesse, kuna need suurendavad õpikogemuse asjakohasust ja kaasatust.
Kokkuvõttes pakub artikkel tervikliku vaatenurga õpedisainile, tuues välja selle olulisuse võrgustikupõhises õppes ning rõhutades vajadust paindlikkuse, koostöö ja keskendumise järele õppijate toetamisele erinevates hariduskontekstides.
Kasutatud allikad:
Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian journal of educational technology, 21(1), 82-101.
Seljahhovska 